Viimane nädal on olnud võrreldes suvega üsna kiire. Algasid uuesti ju loengud ning tööl toimuvad muutused panevad peale lisapinge. Võrreldes novembrikuu plaaniga on praegu veel üsna lihtne, kuna siis tundub olevat ajaga liiga kitsas isegi magamiseks.
Eile sõitsime ka tädile lennujaama järgi. Nägin teda viimati, kui olin 14-aastane. Peale seda polegi vist kordagi enam Saksamaal käinud ning nemadki ei ole Eestisse sattunud. Pisarad tulid lausa silma, kui teda üle pika aja esimest korda nägin.
Täna sai siis koos tädi ning emaga metsas pohlal käidud. Teate ikka seda ütlust, et kui naine roolis, siis auto kraavis. Ma kohe räägin teile, kuidas asi pole tegelikult üldsegi nii. Tädil on küll autojuhiload, kuid autoga sõidab ta haruharva ning sedagi vaid automaat käigukastiga. Kuna sihtkoht oli liiga kaugel, et sinna jala või rattaga minna, siis pidime võtma auto. Ta muidugi ei jugenud võtta sõidetavat autot, vaid ajasime välja meie igiliikuri Volkswagen Golf’i, mis on meie metsas käimise auto. Kui sellega kivi otsa kinni sõita siis ei ole eriti kahju ka. Tädi on hästi väikest kasvu ning iste ette ei käinud, seega istus ta kannikaga isme äärel, vaevu ulatus pedaalini ning nägu oli otse rooli kohal. “Pisike” takistus oli ainult selles, et tädi ei osanud sellel autol käike vahetada, kuid probleemi tõsidus tuli välja alles siis, kui olime juba maanteel. Ehk siis sõitmine nägi välja nii – tädi oli roolis ning kikivarvukil tallas pedaali, mina pressisin end kitsast kahe esiistme praost läbi ja vahetasin käike, ema istus juhi kõrvalistmel ning tõlkis tädile, millal olid pöörded liiga kõrged (aga armatuurlaual seda näidikut ei olnud või see ei töötanud) ja millal pidi sidurit käiguvahetuseks vajutama. Tagurdamised pidin mina, ilma lubadeta kriminaal, ise ära tegema. Ja vot nalja – kolm naist said üheskoos ühe auto juhtimisega hakkama küll.
PS. pohlasid on see aasta väga palju. Oleneb muidugi kohast, kuid tasub kindlasti üle vaadata tuttavad kohad ning tõenäoliselt pettuma ei pea.
Selle postitusega olen küll kõvasti ajahätta jäänud, kuna plaanisin sellest juba päris ammu kirjutada. Nimelt soetasin juba üsna ammu endale Natura Siberica tooted, millest kohe ka lähemalt räägin. Esialgu sai ostetud kaks ning hiljem leidsin kolmandagi, mida ei suutnud nukralt riiulile konutama jätta vaid võtsin ikka koju kaasa. Nimelt leidis koha mu kapis Natura Siberica Loves Estonia sarjast juuksepalsam ning niisutav näokreem. Hiljem lisandust Rich Siberian White Body Butter. Et siis ikka alustame otsast. Põhjus miks ma üldse endale selle soetasin, oli selline, et mul oli juhuslikult paar päeva järjest olnud alla keskmise tuju ning kuidas muud moodi end ikka uuesti järjele saada, kui mitte end rõõmustada mõne vahva asjaga. Mõtlesin oma 10 minutit, mida mul ikkagi vaja oleks, ning meenus, et palsam hakkas otsa saama (tegelikult mitte, aga võrreldes teiste asjadega oli mul seda kõige vähem). Nii otsustasin ma proovida Natura Siberica Loves Estonia sarja taastavat juuksepalsamit. Ning et nii kenal pudelil üksinda vannitoa kapis igav ei hakkaks ostsin ma teise samasuguse pildiga niisutava näokreemi. Palsami osas olin esialgu üsna skeptiline, kuna tihti jätavad erinevad palsamid mu juuksed pehmeks, kuid need lähevad kiiresti mustaks ning hoiavad peadligi. Kuid see palsam üllatas mind. Peale selle, et see lõhnab hästi ja jätab juuksed imepehmeks, on need ka kohevad ning ma võin eksida, kuid tundub, et ka kauem puhtad. Vähemalt tunne on selline.
Näokreemi ostsin ka pigem hetkeemotsiooni ajel, kuna mul seda reaalselt vaja ei olnud. Suurt imet sellest samuti ei oodanud, kuid katsetada on ikka tore. Praeguseks on olukord kujunenud aga nii, et eelmine kreem on unustuste hõlma vajunud ning igapäevaselt just seda väikest sõbrakest kasutangi. Alustada võib juba sellest, et pisike pumbaga pudel on väga mugav kasutada. Kreem on kerge ja niisutav ja imbub sisse imekiiresti. Ma ei jõua õietigi seda näole laiali hõõruda, kui juba on kõik kadunud. Naha jätab pehmeks ning selline tunne on,nagu nahk oleks hästi puhas. Kasutan seda igapäevaselt meigi all.
Seda kasutades on näolt kadunud ka kuivad kohad. Vaatame, kui hästi lahendab ta mu näonaha sügishädasid
Rich Siberian White Body Butter kehavõi soetasin ma veidi aega hiljem, kui enne tööd oli tunni jagu aega vaja sisustada.
Selle ma päris hetketuju rahuldamiseks ei ostnud. Mul on juba pikemat aega olnud mure jalgadega, mis peale raseerimist kippusid olema ebameeldivalt kuivad. Ja mingil kummalisel kombel ilmusid mul jalgade peale paar plekki, mis olid eriti kuivad (mkm, see ei saa kuidagi olla seotud sellega, et mul on kakao vastu allergia, kuid söön seda ikka). Kuid kuna mul kodus kunagi parasjagu õiget kreemi ei olnud, siis ma ei vaevunud ka midagi ette võtma. Tavaline ihupiim asjaga hakkama ei saanud ning Nivea tumesinise potsiku sisu oli minu jaoks ebameeldivalt rasvane. Mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui peale kreemitamist on tunne, nagu oleks end hülgerasvaga kokku määrinud ning see ei kavatsegi lähima kolme tunni jooksul sisse imbuda. Seega ma mõnda aega võtsin seda kui kurba kuid vääramatut saatust, mis on mulle osaks saanud ning suurt midagi ette ei võtnudki.
Kui seda nägin, tahtsin selle kohe endaga kaasa võtta, aga samas kartsin, et peale esimest proovimist see mulle kapinurka seisma jääbki, kuna see pigem kõlbab saia peale margariini asemel kui siis nahale määrimiseks.
Hea, et ma selle ikkagi sealt poest kaasa võtsin, kuna see on minu jaoks täpselt paras. Saia peal veel proovinud ei ole, kuid jalgade peale kõlbab väga hästi. Nahk tundub rasvane vaid korraks ning mõne aja pärast on see mõnusasti sisse imbunud ning jalad pehmed. Kuivad laigud kadusid samuti juba teisel korral.
Allikas: www.geetetalas.blogspot.com.ee